käes ongi märts! Hommikul vaatasime voodist akna taga langevaid eriti suuri lumeräitsakaid ja valget jõuluilma. Õnneks polnud vaja tagasi tuua juba suvekorterisse pagendatud lumesahka, sest lumi kadus päeva jooksul ise. Lumikellukestele on natuke märga lund nagu hane selga vesi.

Ka Vana-Lepiku varemetel on nad oma ninad risu vahelt kangelaslikult välja pistnud.

Tiik on vett täis ja võsa seest puhastatuna juba “nagu päris”.

Võpsiku seest vabanes ka igivana metsik pirnipuu. Ta on kevadeti paksult õisi täis ja paistab köögiaknast kaugelt üle puulatvade. Viljad on pisikesed ja mittesöödavad aga ise on ta nagu looduse enda tehtud vägev skulptuur.

Ööd on väikestes miinustes ja päevad soojemad ja kui kevad veel päriselt kohal pole, siis lähedal on ta ikka. Mmõnus