Musträstas sai õnnetu löpu – leidsime kuuseheki eest kuhjakese musti sulgi. Need omakorda meeldivad sabatihaste paarile, kes neid pesamaterjaliks suurte pusadena noka vahele koguvad. Olen neid mitu korda näinud, nüüd sattus ka fotokas käes olema. Mul ei ole mingit erilist objektiivi, nii et pildid pole kvaliteetsed, aga nad on ikkagi mu suured lemmikud.
Täna on külm ja kõle, eile oli veel soe, päikese käest leidsin pajuliblika:
Nüüd on kevad käes. Lilled õitsevad, sookured ja tihased lärmavad, õhk on KEVADINE. Lumekuppude hooaeg algas tänavu juba jaanuaris, see pilt on 9. veebruarist:
Vahepeal oli küll niimoodi:
ja nüüd siis nii:
ja veel eilseid imelisi hetki:
Veel natuke veebruari, Leo kohtus laanepüüga:
Aasta lõpus jäid mõned kuud vahele – esialgu oli lihtsalt nii jube ilm ja mitte millestki kirjutada, seejärel väike tehniline rike.
Sügis oli eriti pime ja märg, kohati ka tormine. “Tänu” tormile oli meil see-eest uhke kuusk – tegelikul suure murdunud puu latv. Kõrge nulutaoline okaspuu, mille tüve olid metssead katki nühkinud, sellepärast oli ta ka enamuses kuivanud ja lõpuks murdunud.
Eile õhtul ja täna öösel läksid taevaluugid lahti ja Leo sai rohkelt lund lükata. Vahelduseks jalutasime ka jõe äärde. Tornini ei jõudnud sest osa teest oli üle ujutatud.
September märkamatult seljataga, möödus õunamahla tegemise tähe all. Kõik võimalikud mahutid said täis, jõime värskelt, viisin tööle ja panime isegi veininõu mulksuma.
Tänaseks on enamus õunu maas, viimasena veel osaliselt puus minu lemmik “Delikates”.
Laudaseina ääres kasvasid tomatid eriti hästi. Viielt taimelt sain sealt rohkem kui kahest kasvuhoonest kokku.
“Pepisid” oli nii palju et lõpuks polnud neid kuskile panna.
Kõrvitsaid sai lõpuks 9 suurt, paar neis lausa hiiglased ja mõned pisemad pealekauba.
Lilli septembri algusest, roos “Heidelberg” 2. septembril.
Sellise pambu leidsime taga-aiast kõrgelt kase otsast – metsherilase pesa.
Vaade 6. oktoobril.
Täitsa sümpaatne, kõige külmem öö oli 7 kraadi ümber, üldiselt soojust parasjagu.
Veel liiliaid juuli lõpust, ka päevaliiliad olid tublid.
Astrid on mõnusalt rammusad ja värvilised, ise ennast lahkelt külvanud.
Uued rõõmsavärvilised kosmosed, nägin neid ka botaanikaaia suvikupeenades.
Metstubakad tunnevad ennast ka päris hästi, mõnel suvel on palju nirumad.
Lõpetuseks tillivorst – pääsusabaliblika röövik tillivarrel, hetkel on neid minu suureks rõõmuks isegi kaks 
FUTULAND Dirt Therapy | Pacific Northwest Gardening, Garden Tours & Travel Juniper Level Botanic Garden Minu džungel
