Aasta lõpus jäid mõned kuud vahele – esialgu oli lihtsalt nii jube ilm ja mitte millestki kirjutada, seejärel väike tehniline rike.
Sügis oli eriti pime ja märg, kohati ka tormine. “Tänu” tormile oli meil see-eest uhke kuusk – tegelikul suure murdunud puu latv. Kõrge nulutaoline okaspuu, mille tüve olid metssead katki nühkinud, sellepärast oli ta ka enamuses kuivanud ja lõpuks murdunud.
Eile õhtul ja täna öösel läksid taevaluugid lahti ja Leo sai rohkelt lund lükata. Vahelduseks jalutasime ka jõe äärde. Tornini ei jõudnud sest osa teest oli üle ujutatud.
