Paar päeva on mu tuju -murust ja peenrast rääkimata- rikkunud üks mutt. Mitu korda nägin teda lausa oma nina all oma hunnikut üles ajamas! Kuna enamus ta tegutsemisalast jääb murukamara alla, siis pole superlõksust eriti abi. Nii olen tulutult proovinud erinevaid variante. Mehekese instruktsioonide järgi installerisin suure lõksu lõpuks ka murusse, samal ajal on punase kõpla all peidus kaks vana traatlõksu, mida olin juba enne katsetanud. Sel ajal, kui paigaldasin kollast, oli pahalane tegelikult juba ühes traatlõksus.

Herneid saab juba süüa. Kõik muu kasvab, aga valmimiseni läheb veel aega. Iga päev mõõdan tillukesi kurke ja kabatsokke, saagikoristusega tuleb kannatada. Tomatitel on suured kobarad, aga punaseks ei taha nad kuidagi minna.