Käes on see aeg, mida talvel püüad ette kujutada, aga kuidagi võimatu tundub ta siis. Kiilid lendvad, ritsikad siristavad, täpikud, kiirgliblikad, lapsuliblikad, päevapaabusilmad ja mitmesugused väiksemad liblikad laperdavadad õielt õiele. Täna nägin hetkeks ka pääsusaba. Kõikjal on lokkav rohelus ja värviline õitemeri.
Tulen tagasi oma lõvilõugade juurde, nad on praegu kõige ilusamad. Neid on valgeid, neoonkollaseid, hele- ja tumeroosasid, kärts- ja kirsipunaseid ja eritoonilisi oranze. Piltidel on värvid kohati kahjuks siiski natuke teised, kui päriselus.
