Ka minu lemmikud. Kasvatan neid ise ette. Seemned igivanast pakist külvan veebruari lõpus. See on tüütu, kuid nad tasuvad nähtud vaeva täiega. Nad ei karda põuda, neil pole kahjureid, on mugava kõrgusega ja neid pole kunagi vaja toestada. Milline lõhn ja millised värvid!
Tumepunased ja roosad on millegipärast veel 
pungas, neid näeb hiljem.
Panen värviks kõrvale kukekannuse “Black Knight”. Ta on ilus, aga vajab kindlasti korralikku tuge, või muidu – vahest ka sellest hoolimata – jätkub teda esimese tõsise vihmani. Meie aias kukekannustele meeldib, sellepärast ma ka viitsin veel nendega jännata. Tavaline sinine lihtõieline kukekannus oli üks vähestest lilledest, mis aias enne oli.
