Päevaliiliad on ühed väga tänuväärsed taimed – vähenõudlikud, vastupidavad ja samas on nende õied enamuses pilkupüüdvad, oleneb muidugi sordist. Õieilu väga pikaks küll ei jätku, aga see-eest on neid korraga rohkesti. Üks väga vana olija “Bela Lugosi”, täiesti lollikindel ja alati imeilus. Päriselus on õis tumedam.
See peaks olema “Mount Helena”, aga kindel ma pole, sest sel juhul peaks ta olema täidisõieline. Kiratses pikalt, aga nüüd on ilus tugev puhmik, õievarred on tugevad ja ei lamandu.
Üks uuem, “Lacy Doily” oli paki peal ja vist on ka õige sordinimi. Suhteliselt väikese õiega ja natuke mannetu, aga las kasvab veel.
Veel üks uuematest, mille sordinimes “Longfields Maxim” ma päris kindel ei ole. Ilus lõhnav täidisõis, alles alustab.
Värvi annavad nad õitsemisajal tõesti hästi.
Veel ka sortide “esiema”, ruuge päevaliilia, klassikaline vanade aedade taim.
