Kui hommikul kella kuue ajal õue minna, siis ust avades lööb ninna toomingate ja kaskede lõhn. Ja sellele kaasneb lakkamatu linnuvada. Nüüdseks ka tüütu sääsepirin. Toomingad hakkavad ära õitsema, ploomid on täies hoos ja õunapuud alustavad. Kõikjal ilutsevad võilillede kollased nupud. Leo üritab neid maha niita, aga see on nagu sajapealise lohega võitlemine: niidad ühe maha ja kohe on kümme asemel. Mina teen neist napsu ja sõnnikuleotist – mitte küll ühes anumas, aga tehnoloogia on laias laastus sama 
Tulbikasvatust ma vist peangi pottides harrastama.
Valgeservalise lehega kirjuõieline “Carnival de Nice”, teises potis on koos topeltõieline “Viking” ja kõrgem “Ballerina” :
Väike osa tulpidest on ka peenrasse alles jäänud, näiteks mõni üksik “Angelique” (10 pandi pihta):
Vanast õunapuuaiast leiab ka tulpe, neid ei taha keegi laiali tassida, kuid nende õitsemiseks on vaja metsikut aeda vahetevahel niita:
Veel õitseb sordinartsissidest 
täidisõieline “Obdam”, mis nagu polekski nartsiss – õis on suur nagu pojengil. See on ka ta puuduseks, sest kapsataolised nutsakud on rasked ja kipuvad vihmatagi maadligi vajuma. Iseenesest on nad päris omapärased, aga lihtõielised on tunduvalt lollikindlamad.
