Aastate jooksul on mul aeg-ajalt õnnestunud kokku puutuda ühe salapärase naabriga, kes kõige rohkem meenutab jämedat aiavoolikut. Kord pidin suurele nastikumammale lausa peale astuma, kui ta lauda juures kevadises päikeselaigus peesitas. Neil kordadel, kui ma teda nägema olen juhtunud, ongi ta alati lauda alla põgenenud. Nii ka tänavu, kui sattusin talle peale, kui ta mu peenras päikesevanni võttis. Suhteliselt pikk tee läbi vaarikate laudani oli selge. Pärast seda nägin muide sealsamas vaarikavõsas ka tillukest nastikupoega. Nendest sündmustest kahjuks pildimaterjali pole, aga tervituse sain emanastikult sellisel kujul seltsamast kõrvalt ukse alt:
Kesta pikkuseks mõõtsime aukartustäratavad 83 cm!
