Külmast hoolimata on aed õisi täis. Need sibullilled, mida pole ära tassitud või mille juuri pole lausa õhku tõstetud, õitsevad vapralt. Üldse on mulle hakanud nartsissid väga meeldima ja tundub, et ka nemad on rahul, nad õitsevad aastast aastasse ja isegi paljunevad päris hästi: “Accent”, “Dick Wilden”, “Irene Copland”, “Ice King”.
Tasapisi hakkab mu masendus taanduma, sest järjest ilmuvad välja uued edukad talvitujad. Millegipärast on tänavune talv sobinud hüatsintidele ja neid on näha tunduvalt rohkem, kui ma oodata oskasin. Need kolm sinist on ilmselt möödunud aastal kevadel potiga tuppa lauale ostetud ja nüüd elavad uut elu.
