Tegelikult ei taha sellest kirjutadagi, sest täielik masendus on peal. See, mis lume alt välja koorub,on totaalne katastroof. Lumi iseeneset polegi nii palju pahandust teinud. On muidugi palju murdunud oksi, kui isegi sõstrapõõsad on lume alt vabanedes ennast päris ilusti püsti ajanud.
Aga hiired on lume all teinud sellist laastamist, et nutma ajab. Vaarikad ja tikrid, millega kunagi pole mingit erilist muret, on täiesti ära kooritud. Varred ja oksad on püsti, kuid täiesti paljaks näritud – ohh, vanduma võtab. Puispojeng, iluõunapuu, roosidest rääkimata. Viimne kui üks on mullani ära laasitud. Võrkiirise võrsed ja osad tulbid on maani ära söödud, keegi on kinni pistnud isegi krookused koos sibulatega.
Vaarikad on meil siis tänavu sellised, ühtegi tervet vart küll esmapilgul ei näinud.
Lõpetaks siiski positiivse poole peal: lumeroos hakkab tasapisi õisi avama.
