Oi, kuidas see hääl paitab mu kõrvu – kindlaim märk kevade LÄHEDUSEST! Sellid ise nakerdavad rasvapalli kallal ja ei lase end minust eriti segada. Teisi linde pole palli kallal näha. Ongi talve lõpu algus – küll on hea seda kirjutada 
, aga see ta ongi. Juba eelmisel nädalavahetusel puhastas Leo pesakastid möödunud aasta rämpsust, et asukad saaksid kohe saabudes sisse kolida. Normaalsel aastal võib neid märtsis juba näha olla.
Varesed kambakesi karjusid metsas, aga ei tahtnud märja lume sisse turnima minna. Ju nad jälle mingi kaku kallal kraaklesid. Kribu ongi kadunud, ohh seda kõutside kevadet 
Potipõllumajandus on täies hoos: sarvkannikesed, mis said külvatud 16. jaanuaril ja pikeeritud möödunud nädalavahetusel. Tulemustest pole aimugi, seemne korjasin ise kollase-siniseõielistelt taimedelt. Rippbegooniad ajavad ka vapralt karvaseid jupikesi. Need kolm mugulat on mul mitu aastat vastu pidanud, väike võrdlus praeguse oleku ja suve vahel:
Sattusin linnas paari värskelt ülespandud tai
mejuurika stendi ette – täiesti juhuslikult muidugi 
– ja omandasin mõningaid huvitavaid isendeid. Tegelikult tahtsin leida mõned sinakat tooni iirised oma kollaste-pruunide kõrvale. Ja siis muidugi võiksid mu jõudsalt kasvanud tumepunase daalia kõrval olla ka mõned teised värvid. Nojah, nii ta siis läks. Uued asukad said pottidesse kosuma. Pildi panin meelega väiksema, et mehekene ära ei ehmataks…
Esimesed lilled sel kevadel. Kraapisin nädala eest hange nende pealt ära ja nüüd olidki nad juba niipalju end külmunud pinnasest välja punnitanud. Lumeroosidel on need pungad juba sügisel valmis, aga hangedest nad ikkagi läbi ei saa. Lumikellukesed on kahjuks siiani kõrgete kivikõvade hangede all vangis.
