Ja hakkabki vägisi sügisepoole kiskuma. Vihmad on saabunud, ööd külmemad ja sookured rändavad üle maja edasi-tagasi, valmistudes lõplikuks minekuks.
Õunapuud on lookas ja puudealused kukkunud ubinatega kaetud. Päikest siiski veel jätkub ja ehk aitab see tomatidzungli rohelistel punnidel ka edasi areneda. Vannitäis kabatshokke on juba olemas. Nüüd saan juba öelda, et triibulised on küll ilusamad,aga muud ei midagi – annavad vähem välja, venivad ja selletõttu ei seisa.
Kassikari kõigest hoolimata täies koosseisus alles, must ja Kribu elavad laudas, Peremees jõlgub niisama. Kui kohal on, hoidub kogu aeg meie lähedusse, et mitte meid silmist kaotada. Aga ühel hetkel peame ju niikuinii minema -kahju tast, aga lahendust pole ma veel leidnud.
Istutasin 50 tulbisibulat, huvitav, kas kevadel mõni tõuseb ka? Leo lappis korstna ära, terve päev turnis katusel.
