Märgid on täiesti ilmsed, “sitsikleiti” olen juba 
kuulnud mitu korda selgelt ja kõlavalt. Lumi sulab solinal, koridoris enam ei külmeta ja kasvuhoones on tunda kevade lõhna.
Lilled on ka, aga seekord veel mitte omakasvatatud. Sõbrapäeval olid nad pungas ja nüüd täiesti avanenud. Kui vanasti kippusid potihüatsindid toas pikaks venima ja pikali viskama, siis viimasel ajal pole minu omadega seda juhtunud ja nad kuni äraõitsemiseni ilusa kujuga olnud. Ilmselt on tegemist uute sortidega, mis on kompaktsemad. Need siin, sordinimega “Pink Pearl” lõhnavad ka, kuigi roosad enamasti on lõhnatud.
