Aknast paistab täiesti vale maastik, aga praegu see mind ei sega. Mäletan nii selgelt, et kui möödunud aastal tuli esimene imeilus lumi, et suutnud hoiduda mõtlemast selle koristamisele. Ja seda saigi teha lõpmatuseni. Nii et rohelise rohu vastu pole mul täna midagi.
Päike on tänaseks unustatud. Hommikust saati on sadanud. Maa lirtsub.
