…oli reede 15. septembri öösel ja ka järgimne öö oli sama külm. Maa oli valge ja kabatshokkide ja kresside lehed hommikuks sorgus. Ka tomatitaimede otsad ja kartulivarred said kannatada. Kõik muu taastus päevase sooja päikese käes, isegi New Dawni õitega ei juhtunud midagi. Kressid mis olid maja eest trepi kõrval nurgas, jäid püsti.

Tegime esimest korda tuld ja puhastasime aiamaa taguse ala risust, ilus koht tuli rämpsu alt välja! Kogu tegevus käis kurgede kluugutamise saatel. Nad on juba suuremasse parve kogunenud ja ilmselt on minek lähedal.

Pühapäeva õhtul olid saagijad värava taga palgivirna kallal…

Panin kassdel uue “dosaatoriga” toidunõu, näis siis kas sellest on tolku. Kogu kari oli kohal, Peremees ise jõudis küll alles pühapäeva hommikuks, kuid see-eest ei jäänud meist enam sammugi maha.

Ja hakkabki vägisi sügisepoole kiskuma. Vihmad on saabunud, ööd külmemad ja sookured rändavad üle maja edasi-tagasi, valmistudes lõplikuks minekuks.

Õunapuud on lookas ja puudealused kukkunud ubinatega kaetud. Päikest siiski veel jätkub ja ehk aitab see tomatidzungli rohelistel punnidel ka  edasi areneda. Vannitäis kabatshokke on juba olemas. Nüüd saan juba öelda, et triibulised on küll ilusamad,aga muud ei midagi – annavad vähem välja, venivad ja selletõttu ei seisa.

Kassikari kõigest hoolimata täies koosseisus alles, must ja Kribu elavad laudas, Peremees jõlgub niisama. Kui kohal on, hoidub kogu aeg meie lähedusse, et mitte meid silmist kaotada. Aga ühel hetkel peame ju niikuinii minema -kahju tast, aga lahendust pole ma veel leidnud.

Istutasin 50 tulbisibulat, huvitav, kas kevadel mõni tõuseb ka? Leo lappis korstna ära, terve päev turnis katusel.