Täitsa kogemata sai möödunud nädalavahetusel niimoodi pildistatud. Loomulikult on praeguseks taastunud see olek, mis on esimesel pildil.
Kahju oli küll, aga kõik see ilu sai maha niidetud – ühe väikese lapikese veel jätsin. Õhtul tuli raadiost see ilus vana laul, mis mind just hiljuti kummitas, mille esitaja mul meelde ei tulnud ja mis nii hästi teemasse sobib (eriti kui keegi on maakera teisel pool, kus pealegi on talv): snitsya nam trava, trava u doma .
Kuigi hommikul sadas tavapäraselt, ajas tugev tuul pärastlõunaks pilved laiali ja õhtul muutus taevas täiesti selgeks. Tuulest oli veel niipalju kasu, et sääski polnud – ime küll! Ilm oli tegelikult väga mõnus. Tegin lõket ja põletasin ära hunniku vanu kände.
Niitmisel tuleb ettevaatlik olla, et neid mitte muu mudruga koos maha lõigata. Mõned oleme suutnud tänavu alles jätta.
Iga-aastane jalgpalliplatsi asukas kahkjaspunane sõrmkäpp ja vööthuul-sõrmkäpad, mis kasvavad mitmes kohas:
Valgel üllatuspojengil on lausa 9 õit ja minu meelest on ta nii ilus, et panen ta pildi veelkord siia:
Iiris “Festive skirt” on ka üks väga armas taim. Tal on tugev tihe puhmik ja kompaktsed, mitte liiga kõrged õievarred. Praeguse jahedama ilmaga on ta pikalt õitsenud, järjest uusi pungi avanud ja ka avanenud kollakas-valged õied on kaua ilusad püsinud. Ta ei lõhna nii tugevasti, kui varem õitsenud pruunikas-punane “Sultan’s Palace”.
Plaanis oli ammu, värvid ka varutud, 
ajaga nii nagu alati. Kalossid teadagi on aiapidajale asendamatud – veekindlad ja lähevad kergesti jalga.
Tuunisin siis minagi oma uued jalavarjud “etnoks”.
FUTULAND Dirt Therapy | Pacific Northwest Gardening, Garden Tours & Travel Juniper Level Botanic Garden Minu džungel
