Sellised olid meil õuel, suured ümarad kassijäljed. Kes see peale ilvese olla saab, nägime samasuguseid lillekesi lumel ka möödunud aastal. Tänavu oli tulnud vastassuunast, teiselt poolt sõiduteed, aga osa rajast kattus möödunuda
astasega. Tundub, et meie asume tema elupiirkonnas. Lumel on siiski ka mõned head omadused, jäljekirjade salvestamine on üks neist.
Selle toreda rajakese leidsime torniteelt. Metsavahel oli päris palju hiirejälgi, maja ümbert pole neid õnneks veel leidnud.
Ja jälle liiga palju. Miks ei võiks kõike olla parasjagu – natuke külma, mõistlik kogus lund, mida ei peaks päevas kolm korda rookima? Nädala sees lubatakse veelgi juurde ning külma ka tunduvalt rohkem. Maa selle paksu lumekihi all on täiest külmumata, jälle saavad terminaatorid tegutseda. Seekord on metallkorvide näol vähemalt teoreetiline takistus, eks näis kas sest tegelikult ka kasu on.
Väike “Conica” on saanud veelgi suurema mütsi pähe.
Esialgu suhteliselt mõõdukalt. Aga kuna ta on kohev 
ja vettinud, siis lükates oli raske nagu märg pesu. Vaatepilt on vähemalt talvine. Homseks lubatakse juurde.
Kassid oma jalga selle külma värginduse sisse ei tõsta. Parem veedetakse aega nii:
Ilus talveilm lume ja väikese külmaga. 
Isegi päikest oli näha, mis taliharjapäeval tähendab vanarahva tarkuse järgi head: kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hüpata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.
Ja lilled on ka olemas, möödunudaastane alpikann otsustas õitsema hakata:
Täna hommikul oli lumi maas. Nullilähedane temperatuur. Natuke päikest. Valge ja ilus.
FUTULAND Dirt Therapy | Pacific Northwest Gardening, Garden Tours & Travel Juniper Level Botanic Garden Minu džungel
